Enesearmastusest ehk olukorrast, mil valid iseenda seltskonna.
" Anna endale seda, mida sa sooviksid, et tema ( sinu armastatu) sulle annaks"
Aga kas see on alati ja igas olukorras võimalik?
Jah, tähelepanu saab endale anda, võib jalutada looduses, kaasas vaid iseenda mõtted ja telefon, millega teha pilte värvilistest lehtedest, või ootamatult teele vudinud siilist, või mis iganes muust ootamatult huvi pakkuvast seisvast või liikuvast objektist. Võib kohvikus istuda iseendaga ja vaikselt, silmanurgast jälgida teisi inimesi, vaadata nende riietust ja püüda ära mõistatada, et kas nad on õnnelikud. Spaas võib mullivannis üksi mõnuleda ja kujutleda oma armastatu enda kõrvale, nii pole sa ju tegelikult üksi. Kinno saab üksi minna, vaatama mõnd eriti kurba filmi ja siis pimeduses lasta pisaratel vabalt voolata, ise kerides salamahti jalad istumise alla. Koos hea raamatuga diivanil mõnuleda, mässituna sooja pleedi sisse, käeulatuses tassike kuuma teed, see on täielik paradiis. Kõik need võimalused olen ise läbi proovinud ja need töötavad. Üksi on kindlasti parem, kui vale kaaslasega.
Aga on üks koht, kuhu üksi minna ei taha ja mulle teeb meeletult haiget, kui ma mõtlen, et ma ei saa teatrisse minna.
Jah, teoorias oleks see võimalik: hangin pileti, sõidan kohale ja naudin.
Aga reaalsuses kisub juba see mõte, et pean sinna üksi minema, mul emotsioonid ülesse ja paneb pisarakraanid voolama ja isegi soov minemiseks kaob.
Muidugi oleks ju võimalik, et annan kõva häälega teada, et soovin minna ja olen täiesti kindel, et kellegi ma ikka leiaks, kes soovib minuga ühineda.
Aga kas ma oleksin siis õnnelik? Mis see mulle annaks, kas ma oleksin rahul?
Minu elukogemus ütleb, et vastassoost kaaslased sooviksid minu saatmise eest ka midagi vastu saada ja jällegi - ma pole valmis midagi peale iseenda seltskonna ja põgusa vestluse andma.
Seega valik oleks jällegi üksi minek või siis mõne tõepoolest olulise inimesega, aga neid inimesi on väga vähe ja enamasti nad ei saa minuga tulla, nad ei leia aega.
***
No nii, lõpp kiskus jälle nutuseks kätte. See on koht, milles ma ikka puudusteadvuses olen.
