Naine ja intiimne ühendus
Naise jaoks on armastus ja intiimne ühendus põhimõtteliselt sama. See peakski nii olema, kui naine on oma ürgses, naiselikus energias, kui naine on naine.
Kui naine lubab mehe oma kehasse, siis on mees tal ka sügaval hinges. Seks on kõige tugevam, kõige lähedasem ühendus naise ja mehe vahel. Intiimset ühendust ei tohiks luua kellegagi, kelle vastu pole sooje, südamest tulevaid tundeid.
Kõige hullem, mis naise jaoks juhtuda saab on see, kui mees, keda ta südames on hoidnud ja siiralt armastab, talle ühel päeval selgeks teeb, et tema poolt pole tundeid olnudki.
Naise jaoks puruneb maailm.
Ometi olid neil meeldivad vestlused, toredad koosviibimised, jalutuskäigud looduses ja mehe poolt tulid tähelepanuavaldused. Tutvuse alguses, kui mees tuli naise juurde, siis alguses naine oli ükskõikne, aga mees pingutas, kohe alguses tulid lilled ja ilusad sõnad. Naine tundis iga kohtumisega, et teda märgatakse ja temast hoolitakse ja lõpuks, peale pikka vastuseisu naine lubas mehe oma südamesse ja sealt edasi, ühel päeval ta avanes mehele intiimselt, võttis ta vastu, tunnistas omaks. Sellest päevast alates naise südames lainetas soojus, igatsus ja tema keha pakitses mehe ootusest. Ta lubas mehe endasse, tundis ikka ja jälle armastust ja tänulikkust mehe ja kogu elu vastu. Ta uskus, et nüüd nad jäävadki kokku, igavesti, kuniks neile maist teed on antud. Läksid päevad, nädalad ja aastadki, aga midagi ei muutunud. Ometi ei lõpetanud naine armastuse andmist. Samas, kui mees lahkus, siis iga korraga rebiti tükke naise südamest. Naise jaoks oli ühendus loodud, ta tundis looduse poolt tungi mehega koos olla ja edasi liikuda. Energeetilises plaanis oligi naine mehega koos - See mees oli tema mees!
Ometi ei tulnud mehe poolt edasisi samme, aga naine ikka uskus, lootis, armastas, kuni ühel päeval mees ütles :” Ma ei ole sind armastanud.”
Mis saaks olla veel valusam, hinge purustavam?
Miks mees siis seda tegi, milleks ilusad sõnad ja tähelepanuavaldused ? See oleks nagu jahipidamine ja küttimine, aga jahisaak püüti lihtsalt lõbu pärast.
Naine on loodud armastama, elu edasi kandma, meest koju ootama. Kui naine armub, siis loodus sunnib teda minema mehe juurde, vaatama talle vasikasilmadega otsa ja ütlema:” siin ma nüüd olen, ma armastan sind, palun hoolitse minu eest!”
Ometi on praeguses maailmas nii palju valearusaamu, seks ja intiimsus on madalaks tehtud, nende tähendus on devalveerunud.
Eks naised on selles kohati ka ise süüdi, me tahame meestega võrdsed olla, karjääri teha, hommikust õhtuni tööd rabada. Siis me arvame, et võime seksi suhtuda samamoodi nagu mehed - kui tahan, siis tarbin ja liigun jälle edasi. Ometi see nii ei käi, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Niimoodi käitudes me eemaldume naiselikkusest, teeme endale ise haiget.
Intiimsuses peitub kõige purustavama jõuga relv, millega mees saab lüüa naise südamesse haava, mis mõnikord aastaid veritseb. On tehtud uuringuid, mille järgi 15% juhtudest naine ei taastugi tekkinud südamevalust ja pole enam võimeline uut suhet looma. On olemas ka nn " murtud südame sündroom", mis tähendab seda, et südamevalusse võib surra.
Meie naistena peame ennast väärtustama, me ei tohi lasta ennast ära kasutada.
Jah, pole midagi kergemat, kui seksi saamine naiselt, kes on mehesse siiralt armunud. Ometi, alati pole mehe kavatsused õiged ja ta tahab naiselt vaid killukesi, ilusaid hetki. Armunud naise jaoks on nende killukeste andmine mehele nagu kahe teraga mõõk - ühest küljest on kõik ju õige, armununa seksida ongi tõeline ja aus. Samas mis saab edasi, kui mees ei tule päriselt, kui mees ei jää?
Naise süda rebitakse eraldatuse aegadel kehast välja, ta väänleb valus. Miks me laseme endaga nii käituda?
