Hingematvalt ilus ja karge talveilm, tulin just õuest ja varbad külmetavad, justnagu lapsepõlves, kui pidin talvel koolibussi ootama.
Tuttav tunne, nii see on, täna ma lihtsalt ootasin ühte inimest, kuigi teadsin täpselt, et teda ei tule ja teda isegi pole seal, kus ma teda ootasin, ometi midagi minus tundis tema lähedust seal lumes kahlates.
Ma ootasin kaua, ise ei teagi, mida täpselt, lasin lihtsalt endal olla, hingel otsida ja loota.
Mida oleks see inimene minust arvanud, kui ta teadnuks, aga ei, ta ei saa kunagi teada.
Miks ometi nii on, et tunnen end mõnikord nii üksikuna, hing otsib ja ootab püüdmatut.
Miks on nii, et elus juhtub nii harva, et tunded on vastastikused?
Miks on nii, et mina armastan ühte inimest nii palju, et ta on minu jaoks terve maailm, aga mina tema jaoks vaid kui hommikune vihmasabin, mille jäljed keskpäevaks kadunud.
Tulin mööda lumist teed ja mõtlesin, et kui ma teaks, kus ta elab, siis ma läheksin ja kõnniksin lumes ta akende all, lootuses, et näeksin ta varju liikumas toas.
Ma tunnen teda juba aastaid, aga see igatsus ja valu tema järele ei leebu, vaid näib süvenevat.
Midagi pole me vahel, ehk ainult terve universum, ma olen tema avastamata planeet ja tema minu kuu, mille poole ma igal öösel hundina ulun.
***
Armastus pole tegu, see on hingeseisund.
