Meie selle kevade puhkusereis Egiptusesse, Sharm el Sheiki ,
Seega midagi luksuslukku ma ei oodanudki, hotell sai valitud lihtsalt hinna ja piltide põhjal.
Fotodel paistis hotell tõeliselt ilus ja müstiline, reaalselt nägi see kompleks veidi väsinud välja. Mulle meeldis omapärane arhidektuur, rohkelt oli puitu kasutatud, üldine mulje arhailine. Seega pettumust me hotelli territooriumile sattudes ei tundnud, küll aga tabas mind pettumus hotellituppa jõudes. Siiski märgiksin esmalt ära selle, mis hea oli. Mind võlus toas olev hiiglaslik voodi, mõte hakkas kohe tööle, et kuidas seal jumalannana aega veeta, voodi kohal oli omapärane kuplikujuline süvend, milles helkisid erivärvilised klaasid, jah, enne uinumist sai vitraaži valgusmängu imetleda.
Lisaks olid vitraaželementidega kaunistatud ka aknaluugid, seegi tegi toa huvitavaks, minu respekt nende detailide eest.
Nüüd aga miinuspooled, või see, mis häiris.
Tualettruumis andis wc pott vett läbi, keeruline oli seda ruumi kasutada ilma jalgu märjaks tegemata. Veesurve oli olematu ja segistist tulev vesi vaid õrnalt leige, aga sellega sai pestud. Toas ei olnud saabumise õhtul joogivett, rätikuid ega klaasi hambapesu jaoks.
Vett käisime küsimas ja saime ka, aga mulle öeldi, et see on tema ( retseptsiooni töötaja) isiklik veevaru ja ma ei tohi teistele öelda, et ta muļle vett andis.See suhtumine tundus veidi kummaline, aga " on nagu on " mõtlesin ja rohkem sellest probleemi ei teinud.
Riidekapp ei õigustanud oma nime, riidepuid polnud ja riiulid olid tolmused.
Telekas oli kobakas vanaaegne, sellele me ei üritanud eluvaimu sisse puhuda ja pildikastist me tõepoolest reisil puudust ei tundnudki.
Külmkapp olin väga pisike ja väga palju päevi näinud. Samas poeg ütles, et kapis on külmem, kui toas, seega see " ajas asja ära".
Magasin üllatavalt hästi, nagu pikali viskasin oma harjumatult kõvale koikule , nii tudisin hommikuni välja.Vitraažaknad andsid toale kauni mulje.
Väga häiris see, et pidin ise käima rätikuid küsimas, see peaks ometigi elementaarne olema, et need on toas olemas.
Sööma minnes aeti meid hommikusöögi restoranist minema, olime vales kohas. Aga see, kuhu meid saadeti ei kannatanud kriitikat. Toit oli külm ja kella 8 ks olid mitmed valikud otsas, taldrikuid ja nuge - kahvleid polnud. Pidin jällegi võitlema, et saada endale ja pojale söögiriistad.
Aga ega ei peagi palju sööma. Vett ega mahla hommikusöögi juures polnud, oli vaid metallpurk lahustuva kohviga.
Läksin vett küsima, siis esmalt taheti selle eest raha, kui küsisin, et kas vesi pole tasuta, siis toodi kummalegi topsitäis.
Siiski, räägin sellest, mis rõõmu tegi.
Rand, mis hotelli lähedal asub, see on imelime, korallrif on vaid mõne meetri kaugusel kaldast ja värvilised kalad ujuvad kohe sealsamas, tundsime ennast nagu " Nemo" filmis. See oli fantastiline..Vesi tundus alguses veidi jahe, aga tegelikult end üleni märjaks kastes oli väga nauditav.
Juba selle hetke pärast tasus siia tulla. Elu on imeline.
Päev kulgeski põhiliselt snorgeldades ja pärast hotelli saabudes saime aru, et olime päikesega üle pingutanud, kuigi kasutasime kõrge ( 30) kaitsefaktoriga kreemi, olime siiski punased, eriti olid kannatada saanud selg ja turi, aga eks need kehaosad olid ju päikese kuumale paile kõige kättesaadavamad.
Tuju olin siiski ülev, seda ei suutnud rikkuda isegi fakt, et meie vannitoas uputas jätkuvalt ja segistist tuli jätkuvalt vaid õrnalt leiget vett, aga see kõik on talutav, kui südames on rahulolu ja rõõm. Leidsin end mõttelt, et mis mind ometi õnnelikuks teeb, pean iga asja pärast võitlema, pole suuri mugavusi ega luksust, aga ometigi tunnen rahulolu.
Päeva teises pooles käisime ka hotelli basseiniga tutvumas, prrr, kui külm see vesi tundus !
Meres oli palju mõnusam ulpida vaikselt põlvekõrguses vees, jälitada kalu ja iga hetk riskida sellega, et kõht jääb kivide peale kinni. Aga ei jäänud !
Vaatasime ka hotellis ringi ja ütleme nii, et kohati päris kena, hästi omapärane, palju vitraaželemente akendel ja katusekuplitel.
Söök, no ei saa öelda, et see halb oleks, mõni toit on päris maitsev, aga valik on siiski megaväike, magusalaud kesine, puuvilju vähe. Näha oli ka eelmisest toidukorrast järele jäänud toidu taas pakkumist.
Aga siiski on kõik hetkel hästi, ma tunnetasin sidet enda ja oma poja vahel, taas suhtlesime ja ta nimetas mind " emmeks", kas siis tõesti jõuame üksteiseni vaid reisil või matkal olles ?
Kodus reaalselt on mul mind täiesti ignoreeriv, tõrges ja pahane teismeline, tavaliselt tema territooriumile astudes kuulen vaid " mhh, mis tahad " või " Mine ära ja pane uks kinni."
Aga koos ujudes oli kõik hästi, tunnetasin temas jälle oma poega, kes tavaelus on kusagil kooriku või kesta all peidus.
Järgmisel päeval oli plaanis Kairo külastus, selleks peame terve öö sõitma, aga oleme valmis. Lõpuks on vaid emotsioonid ja mälestused need mis loevad ja mida on kerge endaga kaasas kanda.
Reisi kolmandal päeval siis alustasime sõitu Kairosse 1.25 ja see oli määratult pikk teekond, kokku üks ots peaaegu 8 tundi bussis olemist, polegi varem sellist asja kogenud. Õnneks suutsime magada, poeg magas peaaegu kogu sõidu aja, mina sain ka bussiaknast mööda libisevat kõrbe imetleda.
Söök, mis meile hotellist kaasa anti, no kuivad saiad ja meie maitsemeelele harjumatu vorst, juust, kahjuks neid me süüa ei suutnud, ehk paar ampsu sai võetud, ülejäänu rändas prügikasti.
Toa ukse olime sunnitud lahti jätma, sest see lihtsalt ei allunud meie võtmega keeramise katsetele.
Uputus oli endiselt vannitoas, aga jällegi " on nagu on." Naudi seda, mis on hästi ja lase üleliigsest lahti.
Meie giid rääkis bussis päris huvitavad asju, nimelt sain oma geograafiaalaseid teadmisi värskendatud : Egiptus ei asugi ainult Aafrikas, vaid suures osas ka Aasias.
Sain teada, mis on tavalise Egiptlase ja beduiini vahe. Tavaline egiptlane on täiesti nagu iga teine tööl käiv ja oma makse maksev inimene. No ehk selle vahega, et lubatud on ühel mehel abielluda kuni nelja naisega.Aga tingimuseks on see,et mees peab olema võimeline kõigile naistele tagama võrdväärse elu ja isegi kingitused peavad olema samas hinnaklassis.
Samuti on oluline see, et kui mees tahab endale näiteks teist naist võtta, siis ta peab esimese naise käest luba küsima, kui see naine luba ei anna, siis uut naist majja ei tule.
Beduiinid jällegi hoiavad tavaelu mugavustest eemale ja elavad kõrbes telkides, nende põhitegevusala on kaamelid, kelle seljas saab turiste sõidutada. "Nii mõnelgi beduiinil on mobiiltelefon, aga see on tõesti vaid helistamiseks .": nii rääkis giid.
Nad elavad elektri ja internetita, ilma duššita.
Käisime Kairos, Egiptuse muuseumis, püramiide ja sfinksi vaatamas. Muuseumis olid hämmastavad väljapanekud ja aeg lausa lendas.
Ekskursioon oli selline, et ühest küljest on mul väga hea meel, et sai ära käidud ja oma silmaga seda kõike kaetud, aga teisalt oli see väga raske kogemus. Ma polnud elus kogenud pea 8 tunnist bussisõitu, meile lubati, et buss on mugavustega, aga reaalselt polnud võimalik istmeid alla magamisasendisse lasta ja kogu sõidu vältel pidime istuvas asendis olema, magama ilma toeta, keha surutud kokku nagu liigendasendis nuga. Ma tõeliselt imetlesin oma 12 aastast poega, kes vapralt vastu pidas ja ühtegi süüdistust ega kaebust kuuldavale ei toonud. Püramiidid olid võimsad, sellistel hetkedel tunned aukartust elu ees.
Kõik oli super, aga millised rahvamassid!
Meie egiptlasest giid oli ülikiire kõnemaneeriga ja üdini pettunnud Egiptuse valitsuses. Seda oli huvitav kuulata. Kuna rahvast oli tohutult, siis läks oodatust kauem aega järjekordades ja kõik nihkus, seega leidsime end olukorrast, et 40 minutit oli territooriumi sulgemiseni ja meil veel Sfinksi juures käimata. Samas meie ees laiutas megapikk autoderivi , me poleks iialgi suutnud järjekorda ära oodata. Seega ütles meie giid : " Ainus võimalus on ronida üle aia, muidu me ei jõua. Meil oli grupis paarkümmend inimest, neist mõned ka vanemaealised, aga kõik pidid üle kiviaia saama.
Aed oli umbes poolteist meetrit kõrge.
Mina ja poeg saime sealt kergelt üle, aga mõnda naisterahvast oli tarvis aidata, lõpuks said kõik üle ja saime programmi läbitud. Ma ei ütle ühtegi paha sõna ekskursiooni kohta, see oli hariv ja huvitav ja bussisõit meie oma valik.
Hotelli jõudes võttis meid vastu taas tuttav uputus vannitoas, läksin ja rääkisin sellest kohe retseptsionis ja lubati korda teha. Reaalselt oli hommikul kõik samaviisi, hambaid pestes pidin seisma veelombis, mis oli valamukastist põrandale imbunud, helistasin reisikorraldajale ja kurtsin muret.
Dezduuri reisikorraldaja ütles, et me võime ümber kolida teise hotelli, aga peame selle teise hotelli ise leidma ja kui on kallim, siis juurde maksma. See variant tundus üpris tüütu ja me veel ei jõudnud asjaga tegelema hakata,
kui minu juurde tuli hotelli admin, või mis iganes tegelane, kes uuris, et millega ma rahul pole. Ma rääkisin talle märjast põrandast, vähesest toidust ja vee puudusest.
Selle peale lubati meile isiklikult iga päev üks pudel vett ja hommikuti pojale mahl ja soovi kohaselt kas omlett või pannkook. Mulle tehti veel erandina tasuta kokteil. Ma tõesti ei tahtnud meie asju pakkima hakata ja uude hotelli kolida . Päike ja meri on ju samad, lisaks on meil järgmiseks päevaks taas ekskursioon, seekord merereis planeeritud. Seega tegin selle Muhamediga kokkuleppe, et kui edaspidi on kõik ok ja me saame soovitud asjad, siis ma ei kirjuta negatiivset kommentaari. Seega elame - näeme.
Järgmisel päeval olin basseini ääres ja poeg oli toas . Lubasin tal teha oma valiku, ta oli tõesti tubli olnud ja ma pean meeles pidama, et tegemist ei ole tavalise 12 aastasega.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud merereis koos snorgeldamise ja sukeldumisega. Eks näis, mis saab.
Sekka sattus ka üks hotellis laisklemise päev. Aga puhkuse üks eeliseid on see, et ei pea meeleheitlikult tegevusi välja mõtlema, ka raamatuga basseini ääres veedetud aeg on hästi kasutatud ja no kui reisikaaslane eelistab paar tundi toas koos tahvliga veeta, siis samuti ei pea sellest end häirida laskma. Samas natuke ikka käisin pojale pinda ja pika palumise peale sain ta ka veidikeseks basseini, ujus ehk paar basseini pikkust, aga mul oli sellegi üle heameel, ise nautisin täiega ja harjutasin selili ujumist.
Mulle meeldib oma elu viimastel aastatel, õpin pidevalt uusi asju ja olen nagu laps, kes avastab maailma.
Avastusi jätkus ka õhtutundideks. Sättisime pojaga alla baari minema ja siis ma nägin toanurgas hiiglaslikku putukat, too nägi võigas välja, esmane mõte oli see kutsumata külaline toast välja saada, otsisin plasttoosi ja panin selle satikale peale, aga too hüppas lõksust välja ja sibas edasi. Ma tõin kuuldavale karjatuse, mille peale ilmselt kõrvaltoast arvati, et kedagi tapetakse. Aga ma ei andnud alla, rebisin " Imelise Ajaloo " küljest kaane, viskasin selle putuka suunas ja püüdsin plastopsiga tagudes toda õudust lömastada, saabus vaikus ja ma arvasin, et nüüd olen putuka tapnud, vaikselt kergitasin paberit aga ei, sõbrake oli täiesti kõbus ja sibas rõõmsalt edasi, karjusin igaks juhuks veel paar korda. Poeg vaatas mind eemalt üpris üllatunud pilguga.
" Nii, aeg end kokku võtta" , mõtlesin ja võtsin papptopsi, surusin selle putukale kindlalt peale, samal alal lükkasin ajakirja kaane topsi alt läbi, tekitades putukale puuri ja niimoodi tõstsin oma kandami uhkelt üles ja viisin selle õue kõige kaugemal asuvasse prügikasti.
Pärast baari minnes kohalik baarmen küsis õlise viisakusega, mida teenindav personal Egiptuses ülihästi oskab, minu käest : "Как вы?"
Mina vastu :" Mы в порядке.." ja ma ei saanud kuidagi jätta talle näitamata fotot meie külalisest.
Selle peale mees ehmus ja ütles : "Это таракан, нам сейчас нужно убрать все комнаты. "
Ma vist ütlesin midagi sarnast : "Ну я его выгнал.."
Oeh, ma nüüd hakkasin mõtlema, et kas tarakanid inimesi hammustavad ka ?
Ja juba oligi meie puhkuse eelviimane päev ja planeeritud oli mereretk . Algus kulges täiesti plaanipäraselt, buss jõudis meile järele isegi 10 minutit varem , muus osas ka, kõik sujus.
Merel olime jahiga, " Kristina 1" oli selle nimi. Plaanis oli snorgeldamine maski ja lestadega avamerel koos instruktoriga. See oli midagi täiesti uut, tegemist polnud poole meetrises vees ujumisega, see oli ujumine sügaviku kohal. Juba lestad iseenesest segasid ja maski toru läks pidevalt vett täis. Mul vist väga vedas, sest instruktor hoidis mul käest ja aitas igati. Aitas ta muidugi sellepärast, et ma olin ikka alguses saamatu, lestad ahistasid mind ja siis see toru, mille kaudu hingama pidin, sellega oli pidevalt jama, ma isegi palusin laevale tagasi, aga seda ma ei saavutanud. Mul on väga heameel, et ma seal avamerel oma tahtmist ei saanud, sest oleksin jäänud ilma veealuse maailma imelisest vaatest.
Aga jah, instruktor tuli appi, valas mu hingamistorust vett välja ja lõpuks, saades aru, et too asjandus ei tööta korralikult, siis ta lihtsalt andis mulle enda oma.
See oli palju parem ja ma hakkasin lõpuks merel viibimist nautima ka. Tegelikult oli instruktor pidevalt minu kõrval ja hoidis mul käest kinni, tundsin ennast päris kindlalt, poleks iial seda arvanud. Merepõhi on nagu omaette maailm, täis mägesid ja orge, mida ilmestavad korallid ja värvilised kalad. Mingil hetkel instruktor sööstis merepõhja ja tõi korallide keskelt ühe kivistunud moodustise, näitas seda paarile naisele, kes veepinnal koos meiega hulpisid ja andis siis moodustise minu kätte, öeldes, et ma seda kõvasti hoiaksin.
Hiljem sain teada, et see oligi üks korallidest.
Meil oli ette nähtud kolm peatust snorgeldamisega ja ülejäänud aja me nautisime lainetel loksumist ja kaunivärvilist merd, selline veel viibimine tekitas hinge rahu. Lihtsalt kulgemine ja olemine ilma kusagile kiirustamiseta.
Reisi lõpus hakkas vihma sadama, see oli küll esmane kogemus Egiptuses, hotelli jõudes oli kogu territoorium veega üle ujutatud, veidi hirmuäratav oli, müristas ja ühtäkki käis mingi hullem kõmakas ja meie tuba mattus pimedusse.
Jällegi pidin minema selgitama, et voolu pole, ühest küljest on see tüütu, teisalt jälle olen endaga rahul, et ma ise hakkama sain. Ma tõesti igal sammul kiidan ennast, et minusugune introvert saab eluks vajalike asjade hankimisega hakkama ja seda veel võõras kohas ja kahes keeles suheldes, kusjuures kumbagi keelt ma ei valda nii hästi nagu peaks, jutt käib siis vene ja inglise keelest.
Saabus meie puhkuse viies päev. Eelmisel päeval sai pojale ostetud snorgeldamismask ja tal oli kindel soov seda proovima minna. Sõitsimegi bussiga hotelli juurest randa, avastasime, et meri oli tõusnud ja veidi oli ka laineid. Ei tea, kas asi oli tõusus, lainetes või tuules, aga värvilised kalad olid kusagile kadunud. Nägime kumbki vaid kahte isendit, eks see tekitas pettumust ja poeg avaldas soovi hotelli tagasi minna. Hakkasime asju kokku pakkima, aga siis tuli meie juurde üks naine, kes kutsus meid ekskursioonile klaaspõhjalise paadiga.Ma isegi ei tea, kas tegemist oli tavalise turistiga või oli ta mingil moel ära ostetud reisikorraldaja poolt, aga ma olen tegelikult õnnelik, et ta tuli. Nõustusime välkpakkumisega, mis polnud ka kallis ,15 dollarit kahe peale ja sõit algas kohe. Alguses bussiga sadamasse ja sealt mööda pantoonsilda paati, millel oli klaaspõhi. Alguses ei olnud ühtegi kala näha, aga kaldast kaugemal hakkasime nägema korallrifi ja värvilisi kalu. Mingi aja peale jäi paat seisma ja siis saime kalu lähedalt, üle reelingu vaadata. Imeline helesinine meri ja kaunid vaated kaldale, tõeline paradiis. Tegime vastastikku selle reisi soovitanud naisega fotosid ja siis ta veel pakkus meile oma toitu. Mõtlesin siis, et küll on ikka imelisi inimesi olemas.
Jah, see merereis polnud plaanitud, aga olen tänulik, et see teoks sai.
Ah jaa, hommikul kasutasin esimest korda elus araabikeelset tervitust. " Salam Aleikum" ja sain ka vastuse " Aleikum Salam", et siis selline väike saavutus.
Eelmisel päeval oli snorgeldamistreener võtnud minu Instagrammi kontakti ja nüüd oli temalt kiri, milles ta küsis, et kas me pojaga tahaksime temaga koos ujuma tulla, et tal on vaba päev.
Ma ei hakanud pikemalt juurdlema , et mida see mees silmas pidas, kas lihtsalt tavalist snorgeldamise lisaõpet mulle ja pojale, või lihtsalt ujumist ?
Igatahes ütlesin talle, et meil on kahjuks juba päev planeeritud ja lisaks tuli tormihoiatus, mis nagunii ei soosi merele minekut.
Sellega meie vestlus lõppes.
Kartsin ka pojale lubatud paraplaani sõidu pärast. See on ikka liiga hull minu jaoks, mul võib paanikahoog tekkida. Usun , et niipea, kui sinna peale lähen ja me õhku tõuseme, ma kajuma hakkan ja enne ei lõpeta, kui oleme vette maandunud.
Öösel äratas meid meeletu torm, kõik kolises ja mürises, asjad lendasid. Hommikul oli selge, et ilm on külmaks pöördunud ja torm oli endiselt. Arvasin, et sellise ilmaga on liiga ohtlik paraplaaniga lendama minna ja minu õnneks neid lende tõesti tormiga ei korraldatud.
Seega viimase päeva veetsime lihtsalt hotelli territooriumil ja peale lõunat läksime mere äärde. Tuul ja külm hoovus olid kalad kalda lähedalt minema peletanud, me arutlesime, et kus nad end küll peidavad, käisin küll korra maskiga merevees ujumas, aga ühtegi kala ei kohanud.
Kurbus oli hinges ja rääkisime pojaga, et tahaks veel paar päeva olla, nii palju jäi tegemata ja kuidagi armsaks oli see paik saanud. Tahaks veel snorgeldama minna ja sukeldumist proovida, delfiine vaadata ja lihtsalt nautida aja kulgu ilma suurte murede ja kohustusteta.
Lahkumise päeva hommikul läksin üksi sööma, poeg tahtis magada ja ma ei hakanud teda sundima, lõppude lõpuks pole see söök nii oluline, küllap ostame midagi poest.
Võtsin oma kohvi ja saiakese ja istusin basseini juurde. Lihtsalt iseenesest tulid pisarad silma. See tagasihoidlik hotell oli mulle armsaks saanud ja ma ei tahtnud lahkuda, see oli esimene kord välismaal viibides, mil ma tundsin soovi jääda. Andsin endale lubaduse, et tulen kindlasti tagasi.
Üks asi, mis mul ununes. Sharmis oli meeletult palju putukaid, ma ei tea, kas need olid sääsed või muud tegelased, aga hammustasid nad valusasti ja praeguseks oleme mõlemad pojaga kupladega kaetud, nii hirmsasti sügelevad need hammustuse kohad. Seega putukatõrjevahend kaasa või siis kohe saabudes kohapealt osta.
