Olen pimedas toas iseendaga, liigutada ei taha, kusagile minna ka mitte, kuidgi nii hea on.

Miks sina minusse sellise jälje jätad, mis see on, mis sinust minusse jääb ?

Miks ei ole see kaduvik, tavaline : teeme ära, on tore ja siis juba mõtlen muust..

Sina jääd minusse, kuigi oled ammu läinud, sa oled minus ka siis, kui sa oled väga kaugel.

Sa oled valgus ja päikesepaiste, sa oled soojus ja unustus, sa oled tähine taevas.

Ma võingi nii jääda, tunniks või kaheks ja tuld põlema panna ei raatsi.

Isegi liigutada ei tihka, kuidagi nii hea on.

See on nagu rahu ja õndsus, see on nauding.

See ongi see...see on pidu minus eneses.

Alati kui oleme koos, siis peale seda ma vajan lõõgastusaega, see on see, et ma olen lihtsalt vait ja kuidagi sissepoole pööratud, nagu meditatsioon..

Ma vist rändan oma sisemuses ja vaatan, mis sa seal tekitasid...leian sealt eest naudingute mered, õndsuse mäetipud ja puhkama jään ma unustuste orus.

Tänan, et oled olemas... tahan sind armastusega endasse võtta ja hoida kui seda vajad.

Mõttes tahaks kusagile su lähedusse end pikali visata, kerra tõmmata ja lihtsalt olla.

Võiksin seda siin jätkata...aga sa vist juba kõike tead.

Vahel on vaikida hea.